Pole midagi põnevamat kui näha omaenda kätega ratsastatud hobuse arengut ja võimeid. Pildil minu Eesti tõugu mära Andiitsia kelle ostsin 3 aastasena Saaremaalt otse kasvatajalt. Tänaseks on tal tehtud esimene hooaeg koolisõidu võistlusi. A-skeemides saavutas ta mitu auhinnalist kohta ja Eesti tõugu hobuste karikasarja üldvõidu aastal 2016.
Koolisõidu kõrvalt eksin aeg ajalt ka takistussõidu radadele. Kuigi nooremana oli see mu peamine huvipunkt, siis tänaseks on takistussõit minu treeningkavas veidi tahaplaanile vajunud. Pildil Luksemburgi soojavereline Latino, aasta 2007 võistlemas 110 cm parkuuri.
Ilma loomadeta oleks elu hoopis igavam. See on üks mis kindel. Ka minu koerad on mulle truudeks kaaslasteks igapäeva toimetuste juures. Borderkolli Milo õpib aga usinasti lambakoera ametit ning saab mulle mõnikord ka juba tööl tõeliseks abiks olla.
Lambakonsulendina olen ma igasugustes olukordades ninapidi juures et inimestele nõu ja jõuga abiks olla. Siin aasta 2016 suve alguses aitasin ühte lambakarja Viirelaiule ajada. Lambad said küll eduliselt laiule kuid pidid sealt juba mõned nädalad hiljem uuesti lahkuma kuna laidu korduvalt rünnannud shaakaleid ei olnud võimalik kontrolli alla saada.
Loll nagu lehm. Nii öeldakse. Aga tegelikult pole lehm sugugi loll loom. Lehmad on tohutult uudishimulikud ja kavalad tegelased. Töö nendega võib olla teinekord väga väsitav, või siis ka väga lõbustav.
Kindlal kohal meie ettevõttes on ka hobuste kasvatus ja treenimine. Hobused on ühed uskumatult vinged loomad kellega kunagi igav ei hakka. Pildil meie juures kasvav Soome Sporthobune Cariad Lawren, osalemas piirkondlikel jõudluskatsetel. Aasta 2016, ja hobune 2 aastane.
2008 aasta suvel läksin paariks kuuks Islandile tööle. Just nimelt sealt sai alguse minu huvi lammaste vastu. Ka pilt on tehtud Islandil. Talu taga künkal istuvast jäärapoisist kes ootas oma naisi koju.