“Nutrition isn’t everything, but there is nothing without it!”, ehk eestikeeli: söötmine pole kõik aga pole mittemidagi ilma söötmiseta. Söötmine on meie hobuse tervise ja jõudluse aluseks, ning seetõttu tuleks sellele ka piisavalt tähelepanu pöörata.

Mõeldes ükskõik millise loomaliigi söötmisele, tasub kõigepealt meenutada kuidas see liik looduses toimetab ja toitub. Hobune oma looduslikus keskkonnas liigub sööda otsingutel päevas 8-40 km, toitub seejuures väheväärtuslikust toidust mis sisaldab palju kiudaineid, ning teeb seda keskelt läbi 16 tundi päevas. Tema peamiseks söödaallikaks on kõrrelised. Vabas looduses olev hobune ei “näljuta” ennast kunagi pikemalt kui 3-4 tundi, ta on harjunud sööma pidevalt, ja tema seedesüsteem on ka selliseks toitumiseks kujundatud. Sellest erinevad on näiteks inimesed ja kiskjad, kes on harjunud einetena sööma.
Meie tänapäeva sporthobused vajavad aga, vastavalt oma intensiivsemale tööle, ka suurema energiasisaldusega toitaineid. Sellisteks energiaallikateks valitakse enamasti erinevate teraviljasortide seast. Lisaks kõrgele energiasisaldusele, on neis ka palju proteiini. Väheses töös olevatel hobustel on aga hoopis vastupidine probleem, ning neile peab valima ka vastavad söödad. Näiteks on tänapäeva kultuurkarjamaad tunduvalt kõrgema söödaväärtusega kui looduslikud karjamaad, ning võivad seetõttu tavakasutuses hobuste jaoks liialt kontsentreeritud söödaallikas olla. Hobuse rasvumisele võivad aga kiirelt järgneda ka muud tervise probleemid, nagu näiteks laminiit.

Valest toitumisest tingitud probleemid võivad olla:

Maohaavandid
Jämesoole atsidoos
Asotuuria
Laminiit
Koolik

Lisaks silmapaistvatele ja ägedatele probleemidele, võivad probleemid olla ka varjatud ja aeglaselt kulgevad. Nad põhjustavad aga sellest hoolimata kehva jõudlust, terviseprobleeme ja sellest suurenenud loomaarsti kulusid. Ennetada on alati parem kui ravida, ja nii tasub ka hobuse söötmist optimeerida selleks et vältida tagantjärgi tulenevaid ravikulusid. Iga loomaomanik, olenemata loomaliigist, võiks teada miks ja mida tema loom sööb, kuidas söötmist oleks võimalik parandada, ja seeläbi parandada ka seedeorganite ja looma üldist tervist. Energiarikkas söödas peab olema kindlasti tagatud piisav kogus kiudainet, ning ettevaatlik peab olema liialt tärklirikaste teraviljadega. Vale söötmine võib häirida hobuse loomuliku käitumist niivõrd, et tekivad stereotüüpsed käitumishäired, millega loom üritab kompenseerida puudujääke tema keskkonnas. Künahaukajad on vaid üks näide paljudest.

Õppides hobuse vajadusi paremini tundma, võime vältida tulevaste probleemide teket, ja üritada juba tekkinud probleemidele lahendusi leida.

 

Anatoomia

Kokkuvõtlikult öeldes on hobune mitte-mäletsev rohusööja kelle kehas toimub osaliselt ka ensümaatiline seedimine. Ensüümid on seedimisel selleks vajalikud, et saada toidu seest kätte kõik need ained, mida keha on suuteline kasutama. Seda tüüpi seedimine toimub hobusel maos ja peensooles. Jämesooles toimub see eest kiudainete lahustamine. See on võrreldav mäletsejate vatsaga, kus toimetab suur hulk mikroobe (bakterid, ainuraksed ja seened). Nii ensüümidel kui ka mikroobidel on vaja toimetamiseks õiget keskkonda. See aga jällegist sõltub õigest söötmisest.

Kokku on hobuse soolestik ca. 30 m pikk ja mahutab 200 liitrit.

Hambad

Esimene oluline samm seedimises on hambad. Hambad peavad tükeldama kiudained parajateks tükkideks, ning hammaste liikumine, ehk närimine, aktiveerib sülje tootmist. Närimisliigutusi toimub söömise käigus ca. 70-90 korda minutis! Kui hambad on korrast ära, väheneb söömine ning sülje toodang. Seeläbi on ka seedimine häiritud. Hambaid tasuks regulaarselt kontrollida, seda just eriti noortel hobustel enne ratsastamist ja ka vanematel. Ilma närimiseta ei toimu ka sülje tootmist! Sülg on aga väga oluline libesti, ning samas ka maohappe vastane kaitse. Sülg sisaldab nimelt aineid mis aitavad mao happelisele keskkonnale veidi tasakaalu anda. Kokku toodab hobune päevas ca. 35-40 liitrit sülge. See kogus oleneb aga muidugi ka sööda struktuurist. Mida rohkem kiudu, seda rohkem närimist, ning sellevõrra suureneb ka sülje toodang ning maos on parem pH tasakaal.

 

Söögitoru

Ösophaagus, ehk söögitoru on kokku 1,5 meetrit pikk.

Magu

Magu on hobusel võrdlemisi väike, ning mahutab vaid 8-15 liitrit, see aga jällegist võib tekitada probleeme kui hobusele korraga liiga suurt kogust jõusööta anda. Maos püsib söök keskmiselt vaid 30 Minutit. Maos toimub ainult väga vähene seedetegevus, ning toitainete omastamist seal ei toimu. Oluline on mao pH tase: kui see liiga madalale langeb, võivad sellest tekkida mao haavandid.

pH taseme langust võivad põhjustada:

–  pikemad nälja perioodid:  puudub sülg mis võiks pH taset tasakaalustada
– liiga suured jõusööda kogused võrreldes liiga vähese kiudainega: jõusööt langetab pH taset happelisemaks, ning hobune närib teda väga vähe

Peensool

Peensool on 21 meetrit pikk ning mahutab 60 liitrit. Peensooles toimub ensümaatiline seedimine, ning siin saavad paljud toitained omastatud, see tähendab et nad lähevad soolestikust üle vereringesse. pH tase on siin võrdlemisi neutraalne. Peensooles saavad seeditud: tärklised, rasvad ja õlid ning proteiinid. Sööt püsib peensooles 45 minutit kuni 2 tundi, olenevalt sööda tüübist ja kogusest.

Tärklis: amülaasid (teatud tüüpi ensüümid) lõikavad ta lihtsateks suhkruteks (glukoos). Suhkrud lähevad läbi soole seina vereringesse ning on kehale energia allikaks. Korraga seeditava tärklise kogus on aga paraku limiteeritud! Tärklis mida ei suudeta ära seedida, rändab aga edasi jämesoolde, kus ta võib tekitada probleeme.

Rasv: lipaasid (ensüümid) lõikavad rasva rasvhappeks ja glütserooliks. Need on taaskord energia allikad mis lähevad edasi vereringesse.

Proteiinid: proteaasid (ensüümid) lõikavad proteiinid amiinohapeteks. Amiinohapped on kehale eluolulised nii öelda “ehitusklotsid” mille abil ta saab enda jaoks vajalikke aineid kokku panna.

Mineraalid saavad samuti peensooles kasutusele võetud ning lähevad üle vereringesse.

Jämesool

Jämesool on umbes 7 meetrit pikk ning mahutab kuskil 125 liitrit.

Jämesoole keskkonda valitsevad mikroobid (ligikaudu 400 erinevat liiki!), need on erinevad bakterid ja ainuraksed kes oskavad taimedest tulenevat kiudainet kääritada, ning seal sisalduvaid aineid kehale seeläbi kasutatavaks muuta. Jämesoole keskkond on nagu suur käärituspütt, ning on võrreldav mäletsejate vatsaga.

Kiudaine kääritamisel tekivad lenduvad rasvhapped ja gaasid (Co2 ja metaan). Lenduvaid rasvhappeid saab hobune jällegist energia allikana kasutada. Jämesoole pH tase on 6-7, ning selle säilitamine on mikroobide heale tervisele eluoluline. Lenduvad rasvhapped võivad potensiaalselt pH taset langetada, ning sellepärast on oluline et nad liiguksid võimalikult kiiresti läbi sooleseina edasi vereringesse. Nende pikemat püsimist jämesooles võivad mõjutada ratsioonis liiga vähene kiud ja ülearune tärklis. Kui pH tase soolestikus langeb siis hakkavad piimhappe bakterid paljunema, kuna nemad suudavad ka madalamal pH tasemel toimetada. Nemad toodavad aga kõrvalainena piimhapet, mis ajab soolestiku pH taseme veel madalamale. Selline pH langus võib endaga kaasa tuua laminiidi.

Oluline on ka arvestada sellega et mikroobidel on alati vaja aega et kohaneda sööda muutustega. Vastavalt söödale muutub ka mikroobi liikide hulk ja tasakaal jämesooles. Liiga kiirelt muudetud söödaratsioonid võivad põhjustada vähendatud sööda seedivust, tiirusid, kiiret pH langust maos ja soolestikus (maohaavandid, mikroobide surevus), ning soolestiku atsidoosi (ülehappesus).

 

Allikas:

Equine nutrition – Dr. Jo-Anne Murray
Ingliskeelne video koos väga lahedate animatsioonidega: