Igasugune sööt koosneb alati veest ja kuivainest. Kuivaines sisalduvad: Mineraalid, vitamiinid, süsivesikud, rasv ja proteiinid. Sööda energia sisaldust määravad seejuures just süsivesikud ja rasv. Rasvas on süsivesikutest kaks korda rohkem energiat, aga hobuse söödas on seda üldjuhul vähe.

VESI

 

Vesi omab söödas erinevaid ülesandeid. Ta kindlustab toitainete transpordi, osaleb ainevahetuses ja termoregulatsioonis, aitab jääkaineid väljutada ja on üldse oluline hea seedimise toimimiseks. Hobuse kehakaalust koosneb 65-75 % veest! (Varss: 80 %) Vee vajadus sõltub erinevatest asjaoludest, nagu näiteks vanus, treening ja ka sööt: kui sööt sisaldab palju vett, siis hobuse muu veevajadus langeb. Rohus on näiteks väga kõrge veesisaldus. Erineva veesisalduse tõttu, ei ole võimalik söötade toiteväärtust lihtsalt tooraines mõõta. Selleks et õiget toiteväärtust määrata, kuivatatakse söötades kogu vesi välja, ja määratakse toitained kuivaines. See on siis nii öelda kuivaine analüüs. Teostatakse ka orgaanilise aine analüüs: see on siis kuivaine miinus söe osakaal toidus (selle saavutamiseks peab toitu kuivatama temperatuuridel üle 550 kraadi).

ENERGIA

Toidus sisalduvat energiat kasutab organism erinevat viisidel. See on oluline mehaanilise töö jaoks (lihastöö, liikumine), keemiline töö (kehas toimuvad erinevad reaktsioonid), ja ka ensüümide ja hormoonide tootmiseks. Kui toidus puudub hobusele vajalik energia, siis hakkab ta oma keha tagavarasid kasutama. Nendeks on glükogeen, rasv ja proteiinid. Toidu energiat mõõdetakse laboris kalorimeetria abil. See tähendab seda et teatud kogus sööta pannakse ühe kapsli sisse, mille ümber asub omakorda vesi. Järgnevalt mõõdetakse kui palju vesi selle sööda põletamisel soojeneb. Energia ühikuteks on kalorid ja megakalorid. Lisaks kasutatakse rahvusvaheliselt ühikut megajoule.
1 Mkal (megakalor) = 4,18 MJ (megajoule).
Kõik söödas sisalduv energia ei ole hobusele siiski kättesaadav! Energiat läheb kaduma läbi väljaheidete, gaaside ja soojustootmise. Arvestuse lõpuks jääb järgi energia mis on hobusele ka tõesti kättesaadav, ehk siis netto energia.

SÜSIVESIKUD

Süsivesikud on kollektiivne nimi, mille taha peituvad suhkrud, tärklised ja kiudaine. Süsivesikud jaotatakse omakorda kahte gruppi:
Struktuursed süsivesikud: siia alla käib kiudaine (tselluloos, hemitselluloos, pektiin)
Mitte-struktuursed süsivesikud: tärklis, suhkur, fruktaan
Süsivesikud on hobuse söötades peamiseks energiaallikaks!

Struktuursed süsivesikud:

Kõrge kiudaine sisaldusega söödad on näiteks hein, põhk, rohi ja suhkrupeet. Piisav kiudaine on hobuse söödas eluoluline, ning tagab seedetrakti hea tervise. Üks taimede oluline komponent, mis hobusele ei ole hästi seeditav, on aga ligniin. See on aine mis asub taime rakkude kestas, ning on taime stabiilsuseks oluline. Mida rohkem taim kasvab, seda rohkem ligniini ta sisaldab, et suuta stabiilsust tagada. Hobusele ligniin aga hästi ei mõju, sest hobune ei suuda seda ainet seedida. Lisaks tõkestab see ka teiste ainete seeditavust hobuse poolt. See tähendab, mida rohkem ligniini on ühe taime sees, seda vähem suudab hobune selles taimes asuvat energiat kätte saada. Loogiline järeldus: mida vanem taim, seda vähem söödaväärtust.

 

 

Mitte-struktuursed süsivesikud

Mitte-struktuursete süsivesikutena on hobuse söödas enamasti fruktaan või tärklised. Lisaks kuuluvad sinna muidugi ka glukoos, fruktoos ja sukroos (ehk kõik lihtsad suhkrud). Fruktaan on peamiseks tagavara süsivesikuks taimedes, ja eriti sellistes kes külmematel aastaaegadel kasvavad. Seda leidub siis peamiselt taime tüves. Ka moodustab fruktaan ühe olulise erandi: kuigi ta on suhkur (tuletan meelde et suhkrute seedimine toimub peamiselt peensooles!), siis hobune ei suuda teda peensooles seedida, kuna tal puuduvad selleks vajalikud ensüümid. Fruktaan liigub seega edasi jämesoole poole. Jämesoole keskkond, nagu me juba teame, on aga loodud peamiselt selleks et seedida kiudaineid, mitte süsivesikuid. Järelikult võib liiga suures koguses fruktaane häirida meie hobuse jämesoole seedetegevust.

 

 

Suhkrud

Suhkrute kogus taimedes varieerub väga tugevalt, olenevalt aastaajast, ilmastikust, ja isegi olenevalt päevast ja kellaajast. Taim toodab endale suhkruid päikese ja fotosünteesi abil, osaliselt säilitab neid, ning osaliselt kasutab neid oma isiklikeks toimiguteks: kasv, ning ainevahetus. Suhkruid on taimedes kõige vähem siis, kui on nende kõige kiirem kasvuperiood. Nendel hetkedel kasutab taim kõik suhkrud kasvuks ära, ning ei säilita endas midagi. Samuti on taimedes suhkrusisaldus kõige väiksem siis kui fotosünteesi ei toimu: nimelt öösel, siis kui päike ei paista. Hilisel pealelõunal ja varaõhtul on see eest taimedes kõige kõrgem suhkru sisaldus. Ka temperatuuril on oluline mõju suhkru sisaldusele. Kui temperatuur on 5 kraadi lähedal, ja natukene alla selle, tõuseb taimedes suhkru sisaldus. Sellel temperatuuril on taime kasv nimelt peatatud, aga fotosüntees toimib endiselt edasi. Ka vesi omab olulist rolli taime suhkru sisaldusel: mida vähem vett, seda aeglasemalt kasvab taim, ning seda rohkem on taimes suhkruid säilitatud. Väetised see eest panevad taimed kiiremini kasvama, ning vähendavad selle võrra suhkrute sisaldust. Ka sagedane niitmine aktiveerib taimede kasvu.

 

 

Tärklised

Suurtes kogustes tärklist on võimalik leida teraviljadest (40-70 % kuivainest), vähesemal määral on tärklist ka leguminoosides (näiteks alfalfa) ja mõnedes juurikates (näiteks suhkrupeet).

RASV, PROTEIIN, MINERAAL, VITAMIINID

 

Rasv
Hobuste söödas on üldiselt vähe rasva. Otsest vajadust nende järgi hobustel ei olegi, aga kui neid söödale energia allikaks lisada, siis hobused taluvad neid hästi, ja nende organism suudab neid ka tarvitada. Rasvasid saab söödale lisada näiteks taimse õli kujul, ning nad moodustavad väga suure energia allika. Rasv sisaldab nimelt kaks korda nii palju energiat nagu süsivesikud! Erinevaid rasvasid uurides on oluline meeles pidada kahte asendamatut rasvhapet: omega 6 ja omega 3. Asendamatud on nad seetõttu, et hobune peab nad toiduga kätte saama, kuna tema keha ei suuda neid ise toota. Arvatakse et need samad rasvhapped on ka tervisele kasulikud ning põletikku pärssivad. Hetkel puuduvad aga uuringud mis selgitaks millises koguses neid hobuse söödale lisama peaks et otsest tulemust saada.

Proteiinid

Proteiinidel on kehas erinevaid ülesandeid. Nad on olulised keha struktuuri jaoks (lihased, karvkate), nad moodustavad osa ensüümidest ja hormoonidest, ning osalevad aktiivselt immuunsüsteemi toimingutes.
Proteiinid koosnevad aminohapetest, need on nende nii öelda ehitusklotsid. Ka aminohapete seas on asendamatuid: neid mida keha ise ei suuda toota ning peab söödaga kätte saama. Nendest ehk kõige olulisem on lüsiin. Ta on “limiteeriv” kuna teda on koguseliselt enamasti kõige vähem, ning ta on esimene aine millest võib seetõttu tekkida puudujääk.
Mineraalid

Mineraalid on olulised kasvu jaoks, ning osalevad ensüümide koostamisel. Nende seedimine toimub enamasti peensooles (välja arvatud fosfor, mida keha omastab jämesoolest). Eristatakse makro- ja mikromineraale, olenevalt sellest kas nende vajalikud kogused kehale on päevas mõõdetavad grammides või milligrammides.

Makromineraalid

Nende hulka kuuluvad: Kaltsium, fosfor, kloor, naatrium, kaalium, magneesium ja väävel. Oluline on kaltsiumi-fosfori suhe söödas, ning see peaks alati jääma vahemiku 1,5-2:1. Fosforit ei tohi söödas olla kunagi rohkem kui kaltsiumit!
Elektrolüüdid (kloor, naatrium kaalium) on aga väga olulised keha vee tasakaalu, pH tasakaalu ja rakkude rõhu tasakaalu jaoks. Mida rohkem karjamaid on väetatud, seda rohkem tõuseb kaaliumi kogus selles koresöödas.
Magneesium ja kaltsium töötavad üheskoos lihastöös.
Kõige olulisem on see, et mineraalid oleksid omavahel tasakaalus. Hea mineraalne tasakaal on rohusöötadel, kehv on ta see eest teraviljades.

Mikromineraalid

Mikromineraalide hulka kuuluvad koobalt, vask, molübdeen, tsink, mangaan, raud, floriid, jood, seleen ja kroom.
Siin on kõige olulisem silmas pidada vase-tsingi vahekorda, mis peaks alati olema 3-4:1.

Vitamiinid

Vitamiinid osalevad immuunsüsteemis. Lisaks mõjutavad nad ka kasvu, verehüübimist ja teisi keha toiminguid. Vitamiine eristatakse kahte klassi:
– rasv-lahustuvad: E, D, K, A => keha saab neid ainult rasva abil transportida ja kasutada
– vesi-lahustuvad: C, B-kompleks
B-vitamiine toodavad jämesooles tegutsevad bakterid, C-vitamiinide toodang toimub aga maksas.