Kujutage ette pilti kus jalutate mööda lokkavast viljapõllust, päikesesoojad viljapead lõhnavad ning tuul sahistab tasa kõrte vahel. Kõik on nii vaikne, täitsa muinasjutuline. Kuid järsku sahin tugevneb ning märkate ühte hallikat kogu paarikümmne meetri kaugusel viljapõllus tuustimas. Hõõrute uskumatusest silmi aga pilt jääb ikka samaks. Hall selg ei kuulu ei kellegile muule kui hundile! Ja kas tal on seal mingi hea saak? Aga ei! Kriimsilm nosib tänase päeva puhul hoopis viljateri, ning taamal mäletsev lambakari ei huvita teda mitte karvavõrdki.

Oota… kuidas palun?

Kirjeldus mis kõlab väga absurdse ja muinasjutulisena, pole tegelikult üldse väga õhust võetud, vaid vastab suuremalt jaolt sellele mida meie sõbrad koerad igapäevaselt oma söögikausist eest leiavad. Ja mis meie koera siis bioloogiliselt hundist erinevaks teeb? Kuivõrd taltsutavus (no, oleneb muidugi isendist…) ning inimlähedus on koeral suuremad, siis tema vajadused ning harjumused söögi poole pealt, on hundile siiski väga sarnased. Ka tema tahaks näha peamiselt liha ning sinna sekka mingil määral siis ka taimseid saadusi. Neid sööb ka hunt vabas looduses, olgu need siis marjad põõsastelt, mõned valitud rohukõrred või saakloomade sooltest tulenev kört.
Meie koerad näevad oma toidukausis sageli vaid ühte: krõbinad. Iseenesest on see täiesti aktsepteeritav, aga seda ühte krõbinat peaks siiski iga omanik teadlikult valima, ning selle kvaliteeti vastavalt oma koera vajadustele hindama. Millal te viimati lugesite koeratoidu pakilt selle koostisosasid? Või valisite ikka pigem ainult kilohinna järgi? Kas olete märganud kui ebamääraselt kirjeldab nii mõnigi kott selle sisu? Ning kuidas kirjelduse puhul sageli sõnad “nisu” “soja” “mais” on tugevas esikolmikus? Kuidas tunduksid karvad ja sõrad teie toidukausis? Aga kas teate et suure tõenäosusega on nad teie koera omas? Ja kas te olete kunagi mõelnud sellele miks mõned krõbinad värvilised on? Ning kellele seda värvi nüüd täpselt üldse vaja on? Ja millal teie koer viimati mõnd värsket toitainet nägi?

Kui selle küsimuste rea enamus või kõik tunduvad teile müstilised ning te kehitate nõutult õlgu, siis on ehk tagumine aeg natukene asjade üle järgi mõelda, sest seda teie koduvalvurid, sõbrad või lausa töökaaslased peaksid teile ometigi väärt olema, et te teate ning vastutate nende ninaesise eest, ning seeläbi ka otseselt mõjutate nende tervist ja eluiga.

Aga kui hinna järgi valida ei tohi, millejärgi siis? Ja miks teatud hinnaklassi toidud kehva kvaliteediga on? Ning mis neis siis üldse nii halba on?

Toidupoest ostetud koeratoidu kvaliteeti annab enamjaolt võrrelda paarikümmnesendiste kiirnuudli pakikestega. Eks tehke eksperiment ja valige need mõneks ajaks oma ainsaks toiduallikaks. Sporti te nende najalt kohe kindlasti ei tee, ja mõne nädala möödudes tunnete ehk ka juba muid mõjutusi, pea hakkab valutama või kõht läheb lahti. Ja siis te selle teksti üle enam ei muiga.

Odavalt toodetud toitude esimene probleem on väheväärtuslikud komponendid milles puuduvad vajalikud toitained. Kui krõbinate tootmiseks kasutatakse enamjaolt väheväärtuslike valgu allikaid nagu näiteks loomsetest jääkidest valmistatud jahu, sulejahu, karvad ja taimsed valgud, siis saab teie loom küll mingi teatud proteiini koguse kätte, aga paljud asendamatud aminohapped jäävad tal puudu. Puudujääkidele lisaks peab keha kasutama väga palju energiat selleks et väheväärtuslikest valkudest enda jaoks vajalikke aineid välja puhastada. Selle tegevuse käigus jäävad kehas üle nii öelda “jäätmed” (ainevahetuse laguproduktid) mida maks ja neer peavad aitama kehast jälle välja viia. Lisakoormus mida oleks võimalik vältida.

Ainevahetust ei koorma sellise söögi sees mitte ainult “jäätmed” vaid sageli ka “mürkained” (toksiinid). Lisaks odavatele proteiini allikatele, sisaldavad sellised toidud sageli ka loomseid ja taimseid jäätmeid ning inimtoiduks kõlbmatuid aineid. Ka igasugused värvid (värvilised krõbinad!) võib siia kategooriasse liigendada. Need on koerale raskesti seeditavad ning tema ainevahetus peab ränka vaeva nägema et neid mürkaineid keha seest taas välja saada. Maks ja neer ei ole aga lõpmatuseni toimekad, ning kui nende piir on parasjagu ületatud siis ladustatakse ülejäänud mürkained kuskil keha soppides, kus nad varem või hiljem probleemseks muutuvad, tekitades haigusnähtusid või lausa kasvajalisi muudatusi.

Väga odavalt toodetud toitude järgmine probleem on nende puhtus, või siis puhtuse puudumine. Sellistest toitudest leiate sageli nii tolmu, parasiite kui ka hallitusseene osakesi. Need kõik oskavad aga teha üht väga hästi: tekitada allergiaid, ning need on meie koduloomadel aina sagedam nähtus. Kui vanasti oli sügeluse taga enamasti kirp, siis tänapäeval on see täpselt sama sagedalt toit, mis tekitab osaliselt lausa üle terve keha ulatuvaid naha põletikke, mädaseid kõrvu ning nõretavaid silmi. Kõike muud kui ilus vaatepilt, ja koerale ka väga piinarikas. Mõnikord on ebahügieensete tootmistingimuste kompenseerimiseks lisatud ohtralt konservante ja kiirgust, kuid nendega oleme siis taas kord eelmise probleemi juures: mürkained.

Aga mis on siis lahendus?

Kui järgmine kord lähete koeratoitu valima, siis tehke seda juba teadlikult! Näpud eemale igasugustest värvilistest krõbinatest, ja uurige lähemalt toidu koostise kirjeldust. Kui liha osakaal ikka lausa alla 10 % vajub, siis võite tõesti juba samahästi koerale kodus jahukoti nina alla pista. Toidupoes müüdavatest toitudest pole seni veel ükski firma suutnud minu miinimum nõudmisi täita, ning soovitan teil ikka pöörduda pigem loomapoe või loomaarsti poole, kus lisaks kvaliteetsele toidule saate alati ka hea nõustamise. Hea toit ei ole ka tingimata kallis toit, ning ka kvaliteet toitude hinnaskaala on väga erinev. Selge on aga see et koduloom on alati suur vastutus ning rahaline koormus millega tuleks enne looma võtmist arvestada. Ning kui siis kõik need mured ja küsimused on lahendatud siis võite nautida selle võrra tervemat ning energilisemat karvakera. Ja selle üle tunnevad ka loomaarstid rõõmu!