Varajane tiinuse määramine ja loodete arvu loendamine omab nii praktilist kui ka majandusliku tähtsust lambakasvatajatele. Kõige lihtsam viis selle teostamiseks on ultraheli. Ultraheli saab teha alates 35. tiinuse päevast. Kõige optimaalsem hetk ultraheli tegemiseks on 50.-100. tiinuse päev. Ultraheliga saab kontrollida kas loom on tiine, kas loode on elus ning mitu talle on oodata. Olenevalt tallede hulgast on siis võimalik loomad erinevatesse söötmisgruppidesse paigaldada. Rohkem sööta nendele kellel on oodata mitmiktallesid, ning vähem nendele kes kasvatavad üksikuid tallesid. Kui selgus et lammas ei olegi tiineks jäänud, on võimalik ta veelkord jäära alla panna uueks paarituseks, või hoopis saata ta prakeerimisele. Ahtraid lambaid ei ole üldjuhul majanduslikult tulus edasi pidada. Seda lihtsal asjaolul et sageli ei jää need loomad ka järgmistel aastatel enam tiineks.

Enamus lambatõugusid on sesonaalsed indlejad. Inna aeg algab neil siis kui päevad lühemaks lähevad. Ehk siis alates Septembrist. Keset suve jäära karja laskmine üldjuhul ei anna mingit tulemust. Osad lambad indlevad ka kevade poole (April-Mai) kuid tiinestumine ei pruugi olla nii hea kui sügisel. Indlemist määravad lisaks ka sööda kogus ning kvaliteet. Tõstes sööda kogust paar nädalat enne paarituse algust võib saavutada nii nimetatud “flushing” effekti kus uttedel küpsevad rohkem munarakke (kuna rohke sööda tõttu eeldab organism et on head tingimused) ning eelduskohaselt peaks olema oodata rohkem tallesid ute kohta. Üks inna tsükkel kestab seejuures 17 +/- 2 päeva. Ind ise aga 30-40 tundi, selle aja jooksul on jääral võimalik utte paaritada. Suguküpseks saamine oleneb lamba tõust. Paljud lambad on suguküpsed juba 8-10 kuu vanuselt, kuid heade tulemuste saavutamiseks ootavad enamus lamburid paaritusega kuni utt on 1,5 aatat vana. Parimad aretustulemused on lammastel 3.-6. eluaasta vahel. Pärast seda väheneb nende viljakus märgatavalt ning tasuks mõelda loomade praakimisele.

Ringi indlemiseks nimetatakse seda kui utt pärast paaritust uuesti indlema hakkab ning võib järeldada et ta ei ole tiineks jäänud. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, ja seda nii ute, jäära kui ka keskkonna poolt. Keskkonna poolt tekitatud probleemid võivad olla stressirohke pidamine (ajamine agressiivsete koertega, väga märjad pidamistingimused), puudulik või kehva kvaliteediga koresööt ning puudulik või ebasobiv mineraal. Tiinestumiseks mängivad eriti rolli elemendid Na, Cl, Jo, Mn ja Co. Jääral võib olla puudulik sperma kvaliteet või probleeme paarituse läbiviimisega (haiged liigesed või sõrad, peenise väärarengud). Utel endal võivad olla emaka põletik või eelnevast poegimisest tekitatud trauma. Samuti võivad munasarjadel olla hormonaalse ebatasakaalu tõttu tekkinud tsüstid mis takistavad uute munarakkude valmimist.

Karja tootlikuse suurendamiseks on vajalik uttede paarituseelne kontroll (vajadusel praakida vanad või probleemsete udaratega loomad), keskkonna optimeerimine ning paaritustulemuste hindamine ultraheliga.

Ultraheli läbiviimiseks on sobilik püstitada üks kitsas koridor kus lammas ei mahu ringi keerama. Koridori lõpus võiks olla võimalus lammas peatada nii et tal ei õnnestu ei edasi ega tagasi liikuda. Selliseid lahendusi on võimalik ka koduste vahenditega teha, kasutades euroaluseid ja laudasid. Ultraheli teostatakse naha kaudu lamba kubeme piirkonnas. Optimaalsetest tingimustes ei võta uurimine rohkem aega kui paar minutit lamba kohta.

Allikas: Lehrbuch der Schafkrankheiten (H.Behrens, M.Ganter, T.Hiepe)